fingering challenge!

Ma tahtsin tegelikult seda videot esiti Kardoga teha, aga eile tulid Kristo ja Triinu külla, ning poisid hakkasid kohe xboxi mängima, seega pidid naised ohjad enda kätte haarama ja ise näppu panema. Lähemalt vaata videost. Vähemalt meil pole kunagi igav.

postbanner

magab nagu beebi…

Ei tea mina, kas Maril tuleb hambaid juurde, või siis on tal nohuga jube ebamugav olla, aga olukord on selline, et umbes nädalakese keeldub Mari magama jäämast varem kui kell 12 ja siis ärkab täitsa lambist kell 3 öösel üles.

Mul midagi selle vastu loomulikult ei ole – iga inimene võib ärgata ja magada siis kui ta seda soovib, aga Mari on lihtsalt öösiti nii-iii-iii-iii tüütu, et teinekord juurdlen ma, et kas ta on ehk kandideerinud maailma kõige tüütuima inimese auhinnale ja tal on kellegagi seal väga suureks rebimiseks läinud.

Kujutage ette, kui te ärkate öösel sääsepinina peale. Ta tuleb, piniseb sul täpselt kõrva ääres ja siis langeb sulle näkku, et su verd imeda. Kujutage nüüd ette, et see sääsk kaalub 11kg ja selle asemel, et piniseda, teeb ta madala häälega MMMMMMMMMMMM. Samuti nägu sääsk langeb ta sulle näkku, aga mitte nii tasa ja graatsiliselt, vaid lihtsalt

a) istub sulle näkku (halvimal juhul laseb puuksu ka)

b) rullib ennast üle sinu edasi tagasi, taustamuusikaks “MMMMMMMMMMM”

c) lööb sind jalga ja inimest su kõrval peaga – korraga!

d) kisub sind juustest (kui patsi ära võtad, siis nutab natuke solvunult)

e) roomab su peal ja hõõrub oma pead sulle näkku, nagu kass

Lihtsalt naksti on tal uni TÄIESTI läinud ja siis me mängime Kardoga seda mängu, et kumb enne murdub ja üritab probleemiga tegeleda. Täna Kardo võitis – ta lausa norskas malbelt, nii et peale 45 minutit peksu ja juustest tirimist, võtsin ma selle monstrumsääse kaenlasse ja tulin temaga allakorrusele.

Siin kippus mulle ka aina uni peale ja nõnda möödus kella viiene hommikutund nii:

Silmad vajuvad kinni, hakkan juba edasi nägema unenägu, kus ma sain endale KAKS koera, kellel ühest olid jalgade asemel lestad, aga see oli uhke tõuvärk. Pakkisin juba koertele asju kokku, kangutan korra silma lahti, et näha, mida Mari teeb ja ta lihtsalt ISTUB KESET SÖÖGILAUDA JA ÜRITAB KAHVLIGA NINA NOKKIDA! Rooman püsti võtan laualt kõik terariistad. Lükkan toolid laudade alla (sest Mari ei taipa neid veel välja tõmmata) ja tõmban uuesti kerra. Koerauni on kadunud, aga ma nägin nüüd, et ma olin Egiptuses rannas ja juurdlesin selle üle, kas minna ujuma. No loomulikult minna! Panin ujumisriided selga ja ÄKKI AVASTAN, ET MARI RIPUB AKNALAUALT ALLA JA HÄLISEB VAIKSELT. Kraban Mari, üritan ta endale kaissu tõmmata, et ta ka magama jääks. Hakkan juba ise jääma, kui Mari mu ripsmeid nokkima hakkab…

Nii kestis see jant selle hetkeni, kui Kardo alla tuli ja ma lõpuks inimese kombel magama jääda sain! Nüüd ma ärkasin loomulikult nohu ja üsna kehva enesetundega. Elu õied I say!

kaheksakuud                                                               Like a boss!

Igatahes, ma ei kujuta ette, mis mänge see laps mängib, aga igatahes see ei meeldi mulle. Sääsemängud jäägu päevasesse aega!

pulmad ja tätoveeringud

Ma luban, ei mingit kleidihala enam. Ma tegin seda, mida ma oleks pidanud ammu tegema – näitasin Kardole kahe kleidi pilti ja palusin tal valida. Joppas ja meie maitsed olidki samad, oleks võinud kohe rahulik olla, aga oh ei!

Kogu kleiditralli keskel sain ma naljaka küsimuse, et mida ma pulmapäeval oma tätoveeringutega teen, et kas “katan ära või kannan uhkusega”. Minu meelest on see sama hea küsimus, et kuule mis sa oma pulmapäeval selle abieluvälise lapsega teed, annad ära või tassid ikka laulatusele kohale?

Aga ausaks vastuseks – ma teen neid juurde! Mind nii häirib, et mu käsi pole ühtlaselt tätoveeringut täis, vaid ainult ühelt poolt ja ei ole kuidagi…seotud. Pulmadeks saab see ka “terveks”, tegelikult saan tätoveerijaga juba uuel nädalal kokku, et natukene ideid arutada. Kardo tahab ka märtsikuu jooksul oma pildikesi täiendada.

Mõnikord tundub mulle, et ma elan mingi 50datel….Lõpetuseks imeilusad pruudid:

8e57a5b3bbe76025431989725cc5f176 24a1ea5e2f84db998d347ede95f698b2 1004c8f23b704caa3461639f38dfe1d5

welcome to my crib!

Polegi ammu oma pleissi näidanud (sest see on kogu aeg segamini), aga nagu kõik vist teavad, hakkab sisemine koristusbrigaad tööle siis, kui on oodata külalisi. Täna hakkame sõpradega Katani mängima, seega me ikka koristasime.

elikas

Selline on siis meie “söögituba”, mille kõrval on kenasti Milvi voodi :D Seinu ehib meie majas kolm Wallmarki lõuendit, mis kõik ilusaid sõnu ja positiivsust täis. Milvil ka hea lugeda. Aitäh, Wallmark kingituse eest, need sobivad meie seinale kui valatult!

tubbaMitte, et te vist aru saaks, mis-kus on, aga sellised nurgakesed on meil elutoas veel. Diivani kohal maailma kõige awesome’ima inimese pilt – minu armas vanaisa Endel!
unnamed (12)Väike Mari ja tema segasummasuvila, mis on sassis isegi siis, kui seda just koristatud on. The usual.
unnamed (13)Spetsiaalselt lasin ehitada ekstra laia aknalaua, kus istuda saaks. Ütleme nii, et enamasti istuvad seal siiski ainult kassikesed. 
vannikas1Isegi vannitoakapp sai enam-vähem korda. Vähemalt need asjad, mida ma rohkem kasutan.vannitubaNeed, mida vähem, viskasin ma silma alt ära ühte üüratusse valgesse kasti. See ka üsna tavaline, et ühel hetkel saab koristusramm otsa ja siis hakkan koristamise asemel hoopis asju peitma :D

unnamed (14) unnamed (15)

Natukene võin siis oma esikut ka näidata. Mis siin ikka, pildid siin ja seal! See sinine on Kätu enda tehtud mulle sünnipäevaks. Läheb kokku küll selle suure elektriarve värgiga :D

Selline oli siis meie tänane postitus kategooriast “maailma kõige randomim”.

VALI MEID!

Vaatasime Kardoga parasjagu telekat ja kui juba kolmas mega tõsise moega persenägu telekas maad ja ilmad kokku lubas, siis mõtlesime Kardoga, et peaks ka valimisreklaami tegema. On ju üks ühele sarnane nendele, mida te telekas näete? :)

you know what really grinds my gears?

“Ei ma taha, aga aastas korra ikka lähen närvi,” ütlevad laulusõnad, aga täna see tõesti juhtus ja mina närvi läksin ka.

Öelge mulle, mis teid VÄGA häirib? Ma olen üldiselt väga pohhuistlik inimene ja on raske leida midagi, millega mind ikka väga närvi ajada, aga ühed mu sõbrad seda ometigi teha suutsid. Toredad inimesed teised, aga kurat KOGU AEG lasevad üle. Nagu reaalselt ei suuda ma praegu kokku lugeda, mitu korda olen ma tunde kokanud, süüa teinud, poes käinud, kraaminud, laua katnud, veini välja valanud, koristanud ja siis õndsa näoga neid külla oodanud. Arvake, kas nad tulevad? EI.

Esimene kord:

Teine kord:

Kolmas kord:

Neljas kord:

Kui see neljas kord nüüd mu FREAKING SÜNNIPÄEVAL juhtus, siis ma ausalt läksin nii närvi, et kustutasin need inimesed enda sõbralistist ära. Ehk veidi lapsik, aga no ma olin nii pahane ja läksin nii närvi.

Nad said sellest täna aru ja üks neist tuli minuga rääkima: “Kui sa ei suuda sellega leppida, et inimestel võivad probleemid olla ning seetõttu oleme sunnitud “üle laskma” nagu sa seda nimetad, siis olgu see nii.”

Nüüd olen mina see mu**, kes ei saa aru, et inimestel võivad probleemid olla ja selle pärast ei jõua nad kohale kohtadesse, kuhu nad on lubanud minna. Ok, ühe korra. Ok, kaks korda. WTF neli korda on JUST SIIS probleemid?! Nagu….ok.

Lõpetuseks küsis ta mu käest, et kas ma oleks siis ka pahane, kui ta oleks enne siia jõudmist haiglasse sattunud…

Öelge mulle jumala eest, kas teid ei ajaks selline kamm närvi? Asi on minus või? Ma ei saa inimeste suurtest probleemidest aru ja olen südametu?

bridezilla in action

Käisin täna Mariga koos linnas. Täpsemalt tööl, koosolekul. Jumal teab, mis ajendas mind säärast viga tegemast, aga koosolek nägi välja selline, et mina tormasin nagu segane edasi-tagasi, et Mari ennast ära ei tapaks või tervet kontorit laiali ei lammutaks.

Näitasin siis mina töökaaslastele enda ostetud pulmakleidi pilte ja…hakkasin kahtlema! Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem kahtlus süvenes. Kas ma tegin õige valiku?! KAS MA TEGIN ÕIGE VALIKU?!

Loomulikult tormasin ma koos megaväsinud Mariga salongi tagasi ja proovisin kaht kleiti selga. Esiteks seda, mis natsa painama jäi. Kohtunikeks võtsin kõik töötajad ja random tüdrukud, kes parasjagu salongis pruutneitsikleite proovisid. Esimese kohta kostusid kiidusõnad. “Aga näita siis seda, mis sa ostsid ka!”.

Okei, ajasin oma kleidi selga ja mind valdas rahu. Kurat, see ikkagi ON minu kleit. Astusin siis sellega prooviruumist välja, kui üks suvalistest tüdrukutest ütles: “Tegelt ka või?”. Hea, et ma hüsteeriasse ei läinud ja koos kleidiga nuttes koju ei jooksnud. Ütleme nii, et ma kavatsen edaspidi kõik inimesed põlema panna, kes ütlevad, et mu kleit ei ole imeline!

Tegelikult ma seal midagi pobisesin, et ei mulle ikka meeldib oma kleit rohkem ja tuhat vabandust, et teid siia uuesti häirima tulin nagu hullumeelne. Töötajad olid kõik muidugi megasõbralikud ja ütlesid, et alati kui kahtlen võin jälle proovima tulla, aga ma tegelikult tean, et ma olen üks harilik…

lapsega juuksurisse?

Mari näeb pidevalt välja, nagu oleks keegi talle elektrit andnud (ausalt ei ole). Mõned teadjamad on kommenteerinud, et see on väikeste laste puhul tavaline, et juuksed just tagantpoolt sassi ja varesepesasse lähevad. Ei tea, ehk on tema juukserääbakus minult geenidega päritud, sest minu juuksed lähevad ka ülikiiresti sassi ja püsivad ilusti ainult siis, kui need patsis on. Maril püsiks ka, aga paraku ei lase ta endale mitte midagi pähe panna. Ainuke trikk on teha nii, et paned talle patsi pähe ja lisaks veel lipsukese ka. Siis on võimalus, et ta nokib ühe maha ja teise olemasolu unustab.

kleidike

Siit tulebki minu dilemma – kas peaks Mari juuksurisse viima? Esiteks ei kujuta ma ettegi, kuidas ta suudaks nii kaua ühe koha peal istuda, teiseks ei lase ta ju oma juustega midagi teha, kolmandaks ta näeb oma patsikesega nii armas välja, et ma ei raatsiks seda maha lõigata. Kas on üldse olemas selline koht nagu lastejuuksur?

Photo on 27-02-15 at 10.21 #2

Näete ise – juuksed tunduvad nagu lausa takused olevat. Kuigi ma ükskord panin talle isegi palsamit ja juukseõli, ikka oli samasugune! Asjale ei aita kaasa see, et tal on taga mingi kolm pöörist, mis igaüks eri suunda kasvab – vaene neiu.

Niiet kallid lugejad, kus teie oma lapsel olete lasknud juukseid lõigata? Ma ütlen ausalt, et mind ta soeng üldse ei häiri, minu meelest on see “tõusin just voodist” look talle imeilus. Samas hakkab mind vaikselt häirima juba see, et teised leiavad, et laps näeb “sorakil” välja.

Mis ideid teil on?