jõusaal või rühmatreening?

Ma pean alustama sellest, et esiti ei olnud ma üldse mitte mingisuguse trenni usku. Ma ei tea, kas hirmutasid mind sellest kaugele kooli kehalise tunnid, kus tuli nagu loll ümber kooli joosta. Või kooli ujumisetunnid, kus pidi külma vette hüppama nagu pooletoobine. Või ehk see, et ma pole kunagi ennast paksuna tundnud ja seega ei näinud põhjust ennast treenida. See “hea tunne” mis teistele trennist sisse jäi, mulle küll ei jäänud. Isegi mitte kohe alguses siis, kui hakkasin nüüd iseseisvalt spordiga tegelema. No lihtsalt tegin läbi häda ära, aga ei nautinud.

Kõigepealt Spartaga koostööd alustades hakkasin ma käima rühmatreeningutes. Mulle tundus, et ei ole ma mingi jõusaaliinimene ja et mul on vaja kedagi, kes mind treenima motiveeriks. Ruumitäie inimeste ja treeneri ees juba nii naljalt alla ei anna ja pidevalt on tamp taga: “Tee! Tee! Tee!”. Seda üllatunum ma olin, kui ma ühtäkki avastasin, et ma naudin jõusaalis käimist sootuks rohkem, kui rühmatreeninguid. Mulle meeldib asju teha omas tempos, oma kava järgi, vahepeal sõbraga juttu puhudes ja miks mitte, oma kannist pilti tehes.

Samas mõistan ma, et rühmatreeningutel on trenni tehes oma koht ja ma peaksin usinamalt ka selle “hobuse selga hüppama”. Seetõttu annan ma endale pühaliku lubaduse läbi käia kõik Sparta treeningud (mis ei ole just vanuritele või rasedatele naistele, sest noh, ma ei ole kumbki).

Alustan ma loomulikult kavas rohelisega märgitud treeningutest, mis on algajale sobivad. Aga kaua on inimene algaja sporditegija? Mis seal ikka, läbi proovida võib kõik, sest kuidas ma muidu tean, mis mulle kõige rohkem meeldib?

Praegu on mu lemmikuks CoreFit ja CoreExpress. Ma ei teagi miks. Ehk selle pärast, et see oli esimene trenn, mida ma proovisin? Mulle meeldis, et seal ei ole tantsulisi liigutusi, millega ma hakkama ei saa. No iga jumala kord tuian tantsulistes asjades nagu puujalgadega madrus ringi ja ei jaga ööd ega mütsi.

CoreFit on treening vastupidavuse, lihasstabiilsuse ja tasakaalu arendamiseks.

Tunnis kasutatakse core-laudu, mis on liikuva aluspinnaga ning aitavad eelkõige arendada kerelihaste stabiilsust. Treeningus tehakse lihtsamaid liikumiskombinatsioone ja lihasharjutusi, mis on jõukohased kõigile. Tunnis kasutatakse ka teisi abivahendeid nagu hantleid, fitpalle jne.

Veel olen käinud AbsExpressis, mida said nautida ka kõik Malluka spordiõhtul osalenud sõbrakesed. Sobib hästi neile, kellel pole väga palju aega, kuid soovivad päeva mahutada intensiivse treeningu. Minu meelest midagi kontimurdvat pole, kuid pärast trenni võid avastada, et sul on hunnik lihaseid, mille olemasolust sa ei teadnud ja oiiii kuidas sa neid nüüd tunned. Ja noh, ikka need, kes oma kõhuvoltidega maadlevad, tahavad just kõhulihaseid teha. Mis siis, et see kõhupekki ei vähenda, aga asi on põhimõttes!

Kus ma veel juba käinud olen…Ahjaa, Easy Fitis käisin, aga ma vana loll tulin sealt poole pealt ära. Mind nimelt hirmutas see trenni alguses olev aeroobne osa, mis meenutas mulle tantsulist liikumist ja ma ei osanud üldse seda, andsin alla, solvusin ja läksin hoopis jõusaali kardiot tegema. Nüüd tean, et just trenni teine pool keskendub lihaste treenimisele. Eks pean veel proovima :)

EasyFit on tõhus lihasvastupidavustreening, kus lihtsale soojendusosale järgneb põhisammudest koosnev aeroobne osa ning sellele omakorda tõhus lihastreening kõikidele suurematele lihasgruppidele. Tunni lõpetab venitusosa. Tund on rahulik ning sobib seetõttu hästi nii pikemat pausi pidanud klientidele kui ka päris esmakordsele tutvujale. Tunnis kasutatakse treeneri valikul erinevaid abivahendeid: hantleid, bodybar’e, stepipinke, core-laudu, fitpalle, kange ja kettaid.

Functional Bodys olen ka käinud ja ütleme nii, et võttis võhmale küll. See on mulle sellisel hästi heal ajal ka, sest just 12 paiku saan ma Mari kodus magama ja saan ise tema uneajast trennis ära käia (ämm jääb loomulikult lapsega ikka koju).

FunctionalBody on lihastreening, mis koormab korraga nii suuri kui ka väikeseid lihaseid. Treeningus kombineeritakse tavapäraseid jõuharjutusi. Funktsionaalse treeningu põhieesmärgiks ongi kogu keha lihaste omavahelise töö parandamine. Eelkõige on see kasulik meie tavaeluks, kasvõi näiteks kotitõstmisel maast.

Funktsionaalne treening koormab samal ajal suuri ja väikeseid lihasrühmi, õpetab liigutusi tehes oma keha paremini tunnetama, kehatunnetuse ja tasakaalu parandamine aitab vältida kukkumisest tekkivaid vigastusi, säilitab normaalset liigesliikuvusulatust ning parandab lihaste ja närvide vahelist koostööd.

Oh jah, oma elu suurimat kannivalu sain ma ka tunda, kui ma käisin sellises trennis nagu Spinn&Fitball. Oh sa püha püss! Esimene trenni pool on siis siserattal udjamine, aga selle jaoks peab vist omama rattapükse või padja trenni kaasa võtma, et oma kanni säästa. Mul oli igatahes nii valus, et ma tänasin iga kord jeesust, kui treener palus püsti tõusta ja siis täiega pingutada. Parem pingutasin, kui istusin :D

Pärast rattasõitu on siis teine osa treeningust fitballil, mida ma siis värisevate jalgadega kaasa teha üritasin. Janika lohutas mind, et rattasõit läheb PAARI KUUGA vähem valusaks. Jessake, ma parem võtan järgmine kord padja kaasa…

Ma olen käinud ka ühes rühmatrennis, mis ei lähe “algaja” gruppi, vaid on hoopis intensiivsete hulgas. Selleks oli siis PumpFX ja ma ütlen, et ma lihtsalt peaaegu surin seal. Praegu tuli just huvi, et tahaks uuesti minna ja näha, kuidas ma hakkama saaksin. (Ja kohe bronnisingi homseks aja ka!)

PumpFX on lihasvastupidavustreening, kus iga loo ajal treenitakse kindlat lihasgruppi ning abivahenditena kasutatakse kangi ja kettaid. Tund algab alati soojendusosaga, sisaldab harjutusi kogu kehale ning lõpeb venitustega — selline tunni ülesehitus tagab igakordse kvaliteedi ja võimaluse oma arengut jälgida.

Ühesõnaga, algaja trennidest pean ma veel minema Bailamama WOMEN’isse (homme lähengi), Ball Fit’i, Easy Step’i, Easy Spin’i, Myride+ ja TBA’sse. Kui nendega ühele poole saan, siis vaatan edasi, et mis see elu mulle toob.

Spartakad, mis teie lemmik rühmatrenn on? Ja teised spordisõbrad, rääkige välja, kas olete rohkem jõusaali või rühmatreeningu tüüpi inimesed?

postbanner

lauamängudest

Ma tõepoolest armastan lauamänge. Eriti meeldivad mulle lauamängud, kus ma võidan, aga kellel siis nii ei oleks. Näiteks Aliases olen ma hirmus kõva käsi. Veel meeldib mulle selline lauamäng nagu Katan.

Põhimõtteliselt pead sa seal ehitama külasid ja linnasid, ise samal ajal teistega kaubeldes ja vahetades. Seletades tundub imelik, aga tegelikult nii hirmus tore mäng. Praegu ihaldan ma endale kaht lisa: meresõitjad ja linnad ja rüütlid (mida ma ei suuda mitte kuskilt müügilt leida, kellel on?).

Eile mängisime esimest korda sellist mängu nagu Cashflow. Põhimõtteliselt tundus alguses ilgelt keeruline, aga kui juba käppa sai, siis läks ludinal. Me vahepeal andsime Triinuga alla, sest meil oli oma jutte rääkida, aga mehed mängisid edasi ja Kristo pani lõpuks võidu kotti. Igatahes ma täna googeldasin seda ja avastasin, et see maksab pea 100 eurot! Juudas! Peab vist edaspidi ka Triinu juures mängimas käima.

Muidugi tahaks uusi mänge proovida, sest kaua sa ikka ainult Aliast või Scrabbelit mängid. Kogu aeg tehakse uusi huvitavaid asju, millest mul õrna aimugi pole, enne kui keegi mängima kutsub. Seega küsingi, et kallid lugejad, millised on teie meelest kõige lahedamad lauamängud?

Praegu vaatasin suvalist lauamängupoodi ja kiikasin erinevaid mänge. Näitan, mida ma hea meelega prooviks: Arkam Horror, Baila date,  Unistuste agentuur, Dixit, Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju,  Paras paar, Cash’ Guns. Vot. Aga jah, ootan ka teie soovitusi :)

PS! Kui kellelgi on mingisuguseid lauamänge üle või müügiks, siis kirjutage kommentaaridesse. Ehk mina või keegi teine on huvitatud! Ei pea olema eelnevalt mainitud mängud!

couple-dating

Eelmises postituses mainutud artiklis oli minu meelest üks õige point: naised üritavad oma meestele enda sõbrannade mehi sõbraks parseldada. Vähemalt mina olen seda küll alati üritanud, sest mis saaks olla parem, kui sa lähed mehega sõbrannale külla ja siis samal ajal kui teie oma eidejuttu ajate, saavad mehed mingit oma…asja ajada ja teie hinge rahule jätta? Või saab kõik koos mingisuguseid mänge mängida jne.

Vähemalt meie peres on küll nii, et ma pean Kardot sada aastat pinnima, et me kellelegi külla läheks või midagi teeks, sest “ma tahan parem x-boxi mängidaaaa!”. Ise olen muidugi süüdi, et selle saatusliku vea tegin ja talle selle kinkisin. Samas, enne seda mängis ta kogu aeg oma telefoniga, nii et vahet ei ole eriti.

Naljakas on aga see, et ma olen oma sõbrannade mehi Kardole peale pressinud küll, sest mulle on alati tundunud, et Kardo on selline inimene, kes klapib suht kõigiga. Nagu kammoon, kui ta juba MINUGA klapib. Tegelikult ei ole tal mitte kellegagi neist eriti mingit sõprust arenema hakanud. Mõni tüüp lihtsalt ei meeldi, mõnega ei ole kuigi palju ühist ja noh, ega sõprust sundida ei saa.

Aga kuna mina juba ükskord üksinda Triinu juures käisin ja siis nad hoopis meile kutsusin (või krt, ei mäleta ka praegu, et äkki hoopis ise läksime Kardoga nende juurde jõuludinnerile? No mitte ei mäleta) igatahes oli meil koos nii lahe õhtu, et pärast me juubeldasime Kardoga mõlemad, et me nii lahedad inimesed leidsime. Umbes nii:

Aga nüüd – kaege nalja, iga kord kui me Triinuga tsillime, siis mul pole õrna aimugi, mida meie mehed teevad või millest räägivad. Ja no iga kord kui me pole umbes kaks päeva näinud, siis hakkab Kardo juba kodus vinguma, et kuuuleee, millal me Kristole ja Triinule külla läheme. Tänak muidugi jälle lähme, sest me pole varsti juba pea terve nädal aega näinud.

Hehe, see oli nii armas, kuidas Kardo ükspäev ohkas, et krt, peavad nad nii kaugel elama, muidu me saaks VEEL tihemini nendega tsillida!

Ega ma muidu kiidusõnade poolest hiilga ja ükskord kui Triinu mulle midagi ilusat ütles, siis ma küsisin, et kas ta on purjus ja ta vastas, et: “aa ei, ma olengi selline”. Vana hea! Ühesõnaga, supermõnus on selliseid inimesi leida, kes on mõlemad oma inimesed.

usual

Me niisama siin Kataani mängimas ja Kristo oma hariliku ja tavapärase näoga. Nothing special.

Kallid lugejad, kas teil on seda õnne olnud, et saate kellegagi paarikesti koos hängida ja mega mõnus on?

kus SELLISED naised on?

Täna kargas mulle Facebooki ette artikkel, mille pealkiri mind kohe klikkima pani, eit nagu ma olen.  “Mehed on segaduses: kallid naised, MIKS te peate neid 14 napakat asja tegema?”. Mõtlesin, et loen ruttu läbi, et ehk saan ka millegi suhtes targemaks, mida naised teha ei tohi. Näiteks kunagi istusin rahumeeli köögipõrandal ja lõikasin suurte kääridega varbaküüsi (sest ei leidnud küünekääre) kui ekspeika ütles, et see on maailma rõvedaim asi ja ma pean selle kohemaid lõpetama. Ja mina ei teadnudki enne! Vot sellist infot lootsin ma sealt artiklist leida, aga krt, tuhkagi! Artikkel räägib hoopis eriti munnist mehest, kes on ise kohutav naistevalija ja nüüd halab kuskil naistefoorumis.

  • Te väidate iga suhteraamatu kohta, mille seisukohtadega te nõus olete, et see on piibel ja jutlustate iga päev uusi tõdesid.

Ideaalset meest muidugi härib see, et naine loeb. Naine võib heal juhul kosmopolitanist suhuvõtunippe lugeda. Mis kuradi suhted? Mis kuradi SUHTEraamatud? Meil EI OLE SUHET, me ainult bängime ja veedame iga hetke koos. See pole suhe, kuradi psühho klammerduv naine!

  • Panete kuupäevad paika juba enne, kui on selge, kas on suhe või ei ole. Mis siis, et me oleme 90 päeva jooksul kohtamas käinud, see ei tähenda, et me peaksime seda kuidagi tähistama või mingeid järeldusi tegema hakkama.

Tõesti, miks arvata, et kolm kuud kestev “suhe” ei ole suhe. Kolm kuud on päris pikk aeg ja iga normaalne inimene arvaks selle aja peale, et ta on nüüd suhtes. St normaalsed inimesed ka ütleksid seda, mitte ei jauraks, et “ah, see ei tähenda mitte midagi”. Kui see midagi ei tähenda, siis mida kuradit sa viimased 90 päeva otsinud oled?!

  • Panete võrdusmärgi lahusoldud aja ja rahulolematuse vahele. Meestele meeldib vahepeal oma asjadega tegeleda ja see, et me teist mõnda aega eemal oleme, ei tähenda (enamasti), et me teid väldime ja et me ei taha teiega koos olla.

Jah, sest on ju täiiiiesti normaalne, kui mees lihtsalt “mõneks ajaks” ära kaob. Ma ei mõtle siinkohal seda, kui mees üheks õhtuks sõpradega välja läheb või midagi säärast, aga sellest jutust tundub küll, et mees kaob suvalt nädalaks ära ja siis vingub, et krt, ma ei ole ju sind vältinud, ma lihtsalt tahtsin sinuga nädal aega mitte suhelda.

  • Meelitate meid alatute valedega lõksu. “Ma pean ainult korraks poest läbi lippama” tähendab tavaliselt seda, et me ootame kaubanduskeskuse teie järel tunde ja tunde…

Ma ausalt ei tea ühtegi naist, kes ütleks, et kle oota, ma toon paki piima ja siis tegelt shoppab terve Ülemiste keskuse läbi. Ja pealegi, kui te suhtes pole, siis miks kurat sa üldse ootama vaevud?

  • Otsustate beebipillide võtmise lõpetada, aga ei pea vajalikuks meid sellest otsusest teavitada. No kuulge…

Palun öelge mulle, milise psühhopaatse eide te endale krabanud olete? Miks?

  • Lähete WC-sse ja jätate ukse lahti, kui oma privaatseid asju ajate Või veel hullem — kutsute meid kaasa. On asju, mida me teie kohta mitte iialgi teada ei taha ja see, kuidas te number kahte punnitate, on päris kindlasti üks neist!

Ma olen aru saanud, et osades suhetes teeb mees sääraseid asju, et aga naine kukuks sittuma ja siis mehe vaatama kutsuks…Vaevalt. “Kallis, tule aita mul tampooni eemaldada!?”.

Ühesõnaga, ei ole mina enne sellist sitahunnikut näinud, kui Naisteka artiklid :( Noh sõbrakesed, kas teie jätate pillid võtmata, samal ajal kui teie “mitte peika” 6 tundi Ülemiste ees passib, ise aega viites neid  sitapilte vaadates, mida te talle shoppamise vahepeale saadate? Olete midagi nendest asjadest teinud?

kuradile need kunsttissid!

Mina ei tea, kust mul see kunsttisside mõte tuli. Äkki selle pärast, et Kardo kogu aeg ilastas, kui telekas neid näitas ja rääkis, KUI ILUSAD ikka on massive suured tissid. Ma ikka ju viisakas naine, tahaks mehele meeldida eksole. Ise mõtlesin ka, et kui tissid oleks suuremad, saaks kõhupekil rahus suuremaks kasvada, sest siis oleks keha ikka proportsioonis :D

Sain isegi ühe kliinikuga diilile ja nad oleks mulle väga-väga helde ale teinud tisside pealt, aga…

Nagu ikka selliste tissijuttude mõlgutamine viib selleni, et tõstatad selle teema ka sõbrannadega. Ja no kuidas muidu seda teemat tõstatada, kui mitte klaasi või kahe veinikesega. Nõnda siis läkski, et mitu korda kukkusime me sõbrannadega tisse võrdlema. Esimese tissid olid hirmsad – no ta ise ka teab seda. Ma arvasin, et ta niisama ütleb, noh, nagu naised ikka, et issand, mul nii koledad tissid, aga tal olidki. Reaalselt nagu kaks tühja kokku kortsutatud kilekotti. Siis mõtlesin, et okei, tal on ilmselgelt seda operatsiooni kõvasti rohkem vaja kui mul.

Teist korda juhtusin tisse võrdlema ühe sõbrannaga, kellel ei ole lapsi. Avastades, et meil on täpselt ühesugused tissid (tema omad tundusid mulle muidugi ikka paremad), hakkasin ma juurdlema, et tea, kas mul nüüd üldse neid suuremaid vaja on.

Kolmandat korda nägin lausa kaht tissipaari korraga* ja jälle pidin nentima, et mul on kõige ilusamad tissid. Neil ei olegi mitte midagi häda! Pringid, ümargused ja ilusad. Ainult hirmus väiksed. Mingi selline väike B korv. Mõned rinnakad on A ka.

Siis ma otsustasingi, et enne kui mu tissid põlvini ei lohise või ei meenuta oma välimuselt kaht kortsutatud telefoniarvet, ei hakka ma neid uusi tisse endale panema. Käravad veel need vanad ka, ei ole neil miskit viga. Ühtlasi ei taha ma operatsioonile minna ja haiget saada, kui selleks just tungiv vajadus ei ole.

Elus ei saa kõike ka saada, mida tahad. Ma võin suuremaid tisse tahta, aga vot lähen ja ostan endale mingi ultra push-up’i ja saan sama tulemuse. Noh, kui riided ära võtan, siis on pettust näha, aga kes muu seda ikka vaadata saab, kui mitte Kardo. See aga ei loe, sest tema on mul juba lõksus ja minna ei ole tal enam kuskile, nii et nutab ja lepib!

Sõbrad, kas teie olete oma tissidega rahul? Kas teie paneks endale kunsttissid?

*Ma kõlan nagu ma jookseks mööda ilma, jooks veini ja vahiks tisse. Nii ongi.

väga müstiline õhtu on tulemas!

Juba järgmisel esmaspäeval (02.02) toimub Diip’is teine mõrvamüsteerium. Esimene leidis aset vanaaasta õhtul ja oli nii meeletult lahe. Kõik inimesed elasid oma rolli sisse, nautisid imelisi sööke ja head veini. Seekord tuli mõte seda jälle teha – miks mitte lausa igakuiselt. Veebruaris on küll uuesti teemaks glamuurne mõrvamüsteerium, aga edaspidi võib mõrv aset leida kontori lõunapausil, vanaema sünnipäeval või miks mitte kooli kokkutulekul.

Ürituse hinnaks on 45 eurot inimese kohta, mis sisaldab kolmekäigulist võrratut söömaaega ja loomulikult iga käigu juurde ka veini. Lisaks on garanteeritud omapärane õhtu, mis annab sulle võimaluse üheks õhtuks olla sootuks keegi teine. Nali, intriigid ja meeldejääv õhtu on garanteeritud.

Seega võta kaasa sõbranna või kallim ja nautige koos minu (ja teistega) natuke erilisemat õhtusöögiõhtut. Võid kindel olla, et õhtu lõpuks ei saa keegi enam aru, kas sa räägid kui “sina ise” või parun Von Lee! Võrratu võimalus ennast nii üles lüüa, kui vähegi suudad, panna selga kõige glamuursem kleit ja lõbutseda!

Osa saab võtta ainult 16 inimest ja mõned kohad on juba broneeritud, seega tasub huvilistel kiirustada. Selle jaoks tuleb kirjutada [email protected] ja kindlustada endale koht sellel lahedal üritusel!

Loomulikult ei saa see postitus lõppeda ilma kingiloosita! Seega kirjuta siia kommentaariumisse põhjus, miks just sina peaksid saama sellest megalahedast õhtust osa võtta ja jaga seda postitust ka Faebookis oma sõpradega või oma blogilehel.

Võitja loosin välja juba reedel!

lapse esimene eluaasta on raske?

Juba enne Mari sündi olin ma ennast vaimselt ette valmistunud selleks, et ma ei maga vähemalt terve aasta, mu juuksed kukuvad peast ja minust saab magamata närvihaige, kellel on 90% tõenäosus oma mehest lahku minna.

Juukseid tõepoolest kukkus mingi hetk ära, aga korduvalt tabasin ennast mõttelt, et kuidas see võimalik on, et inimesed räägivad, et see on raske. Ei ole ju! Beebi magas enamuse ajast õndsat und, vahepeal oli üleval ja tegi gää-gää. Enamiku ajast istusin ma diivanil, vahtisin telekat, blogisin ja aeg ajalt kiikasin Mari poole ja õhkasin, kui armas ta on.

Ma ei saanud öelda, et Mari terved ööd magas, aga kui ta nt kell 11 õhtul ööunne läks, siis avas ta korraks silmad kell neli-viis öösel, tegi väikse vääksu, ma andsin süüa ja nõnda magasime me umbes üheksani-kümneni edasi. Meie jaoks see kuidagi raske või väsitav ei olnud.

20140517_102838

Võib öelda, et ma läksin lausa väga üleolevaks ära. Mõtlesin kogu aeg, et ju siis need teised emad, kelle lapsed kogu aeg nutavad, et ju siis nad teevad midagi valesti, sest nii lihtne on ju last õnnelikuna hoida, et ta nutma ei peaks. Siis, umbes kolmekuuselt juhtus mul esimest korda nii, et Mari hakkas nutma ja ei rahunenudki kohe minu süllevõtmise peale maha. Ma olin täiesti hämmingus, paanikas ja shokis. Korraks tundus isegi ratsionaalne mõte kiirabi kutsuda, sest mu beebi nuttis ja mitte midagi ei aidanud! Nii kestis see vist mingi 15 minutit, mille jooksul suutsin ma juba ise hüsteeriliselt nutta, lapse Kardole anda, siis uuesti lapse enda kätte krabada, siis uuesti Kardole anda ja lõpuks, ma ei teagi mida tehes, jäi Mari lõpuks rahulikuks ja heitis magama.

Sel hetkel ma mõistsin küll, et minu “suurepäraseks emaks olemisega” ei olnud Mari puhul midagi tegemist. Mulle lihtsalt oli jopanud laps, kes oligi enamuse ajast vait, vaatas armsa näoga ringi ja magas nagu ingel. Null protsenti seost minu, kui võrratu emaga. Lihtsalt võrratu laps.

Öeldakse ju, et iga inimene saab just nii palju kanda, kui ta taluda jaksab. Armas jumal oli vist väga armuline ja nägi ära, et mina nuttu ei talu ja läheks kohe hulluks ära, seetõttu me sellest vist pääsesimegi.

Nende käest, kellel on “keerulisemad lapsed” olen ma jälle kuulnud igasugu erinevaid daatumeid, mis ajal lapsega kergem hakkab. “Ah, saab kolmekuuseks, siis kaovad gaasid ära”, “Ah, saab pooleaastaseks, küllap siis magama õpib”, “No kui aastaseks saab, siis hakkab kindlasti kergem!”. Muidugi vajavad hullumise äärel olevad inimesed mingigisugust lohutust, et ühel päeval läheb paremaks, selge see. Kes oleks võinud aga oodata, et hoopis aasta aega kõik lust ja lillepidu on ja alles SIIS raskemaks hakkab minema? See tekitab omakorda küsimusi, et kas see raskemaks minemine läheb nüüd aina edasi raskemaks ja raskemaks?

Minu väike mummuke, kes oli alati rõõmsameelne ja rahulik on vaikselt hakanud digimuutuma jorinajubinaks. Okei, mõnikord on arusaadav, näiteks siis kui hambad tulevad. Aga mõnikord ta lihtsalt tuiab mööda maja ringi ja nutab. Võtad sülle, rabeleb maha ja nutab kurvalt tatsudes edasi. Või krabab pulti kogu aeg käest ära ja kui talle seda mitte anda, siis solvub ja nutab jälle. Söömas temaga normaalselt käia ei saa, sest söömisest on ta huvitatud ainult heal juhul viieks minutiks, siis tahab ta ringi joosta, sööki laiali loopida ja võib-olla ka vähekene nutta, kes teab.

Vähemalt see on säilinud, et ta oskab omaette ka tsillida, tal ei ole vaja, et keegi kogu aeg ta kõrval istuks ja midagi seletaks. Aga no see ülejäänud jonnimine ja solvumine ja asjade laiali tassimine mööda elamist…Palju keerulisem kui magav beebi, PALJU keerulisem!

Aga loodus on kaval. Noh, nagu sa 9daks raseduskuuks oled juba nii suur ja raske ja kõrvetistes ja suremas oma rasedusse, et sa lausa hea meelega lähed seda põrgupiina nagu sünnitus üle elama, siis samamoodi kaasneb jonniva ja suurema lapsega igasugu toredaid asju. Näiteks see, et ta oskab tadaa lehvitada ja sind kallistada ja vahepeal (kogemata) emme öelda ja tatsub nii armsalt su käe kõrval ringi, et sa korraks unustad selle, kuidas ta just poes 15 minutit röökis, või sulle rusikaga näkku andis, kõrist näpistas, juukseid kiskus ja seejärel kogu su iluarsenali vetsupotti viskas.

Isegi see hakkas paika pidama, et lastele ei meeldi, kui nende vanemad WC’s käivad. Ma mäletan, kuidas ma Naabrinaise juures naersin, et need lahtise uksega pissil käivad, sest muidu laps röögib ukse taga. Tjah, kes naerab viimasena…Nüüd pean ma WC’sse hiilima, sest kui Mari näeb, et ma sinna müstilisse ruumi sisenen kraabib ta terve aja nuttes ukse taga, sest ta tahab KA sinna tulla!

Ja nüüd mulle meenub, et räägitakse hoopis east “kohutav kahene”. Mida siis need naised teevad, kelle laps esimene aasta nutab ja ei maga, siis juba oskab jonnida ja manipuleerida ja käitub nõnda kuni “kohutava kaheseni” välja ja muutub siis põrgudeemoniks (või ma ei tea, milleks nad siis täpsemalt muutuvad)?

Arvatavasti korrutavad endale, et paar kuud veel, siis läheb paremaks. See muidugi on aga üks suur tüng, sest see läheb ainult raskemaks? Või ei?

tõbine

vannitoajutud

meon

Ma olen unustanud rääkida natukene teistest toodetest, mis ma Meonist sain. Seda ainult selle pärast, et ma olin sellest jalahappest nii sillas, et reaalselt alles PRAEGU tunnen, et võiks uuesti seda koorimist teha. Niikaua olid jalad pehmed nagu väiksel beebil!

Vistrikueemaldamisvahendit tahtsin ma ammu proovida, aga mida ei olnud, oli vistrik :D Ilge jama küll, eksole. Lõpuks halastas armuline jumal ka mulle, ning ma sain vedeliku ära testida. Esiteks ei saanud ma aru, et mis tuttava asja lõhnaga see on. Külaliste seas nuusutades selgus, et see lõhnab nagu vietnami salv. Ebameeldiv see õnneks ei ole – mulle meeldis juba väiksena vanaema ravimikarbist seda nuusutamas käia :D

Töötas tõepoolest nii, nagu lubatud. Õhtul tupsutasin peale, hommikuks oli põletik kadunud ja punn vaevumärgatav. Hirmsasti kuivatas nahka küll selle koha pealt, aga no ega vist muud moodi lahti ei saa punnidest.

Rohelise tee näopesukäsn on selline naljakas asi, et kui ta märjaks teha, siis see paisub ja läheb selliseks veidikene libedaks ja imelikuks. Samas kui sellega nägu pesta, siis ta justkui koorib ka. Nagu mainitud kunagi, ei ole ma just kõige usinam näopesija, aga selliseid uusi asju testides on alati hea mõelda, et äkki just see kord päästab mind kunagi lisanädalaks kortsudest :D

Mizoni BB kreem on väga hea, aga ainult neile, kellel on väga klaar näonahk, sest eriti olulise katvusega ta ei ole, just niimoodi tumedate silmaaluste ja punnide suhtes. Samas mingid punased laigud kaotab näost kenasti ära ja ühtlustab normaalselt jumet. Kui veel BB kreemile lisada väike kiht mineraalpuudrit, siis on juba väga hea katvus ja ei teegi vahet, kas tegu on BB kreemiga või jumekaga.

 Kas keegi on midagi nendest proovinud?