postbanner

teeks õige ühe selfi?

Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et ma olen selfitamise jaoks juba ammu liiga vanaks saanud. Ah, mis ma valetan. Mul on üks sõber Austraalias ja siis me mõnikord temaga vahetame selfisid, aga niisama ma neid küll ei klõpsi. Vanasti tegin neid küll. Iga nurga pealt!

Siis sai need ju Ratesse/Orksi üles laadida ja teised kiita, et oh issand Mariann, sa oled ikka üks ilusaimatest inimestest siin maamunal! Ja mina sain õnnelik olla – teised ütlevad mulle, et ma olen ilus!

PQAAAK5qvNx5FVosmgXo02cX-wiXiL0EytFf94SWf6BOlBxZis8K5faCXp3mBbLzE3YMNRtr3EO82cPl4TgiurnmkE8Am1T1UBxMau4KJDVAw1IQNLGYtCd2emhd

Naljakas on see, et kui ma praegu selle jutu illustreerimiseks endast selfisid otsin, siis ma nii väga ei leia neid ka. Imelik, ma tean küll, et neid peaks tohhujaa olema. Aga tagasi nüüd selfide juurde.

Mulle isiklikult tundub, et need on ju ikka veel selle jaoks, et vaadake, kui ilus ma täna olen (kes siis endast koledana ikka pilti teeks), vaadake, kui lahedad riided mul seljas on, või vaadake, kui lahedas kohas ma olen. Koha suhtes mõistan, mulle meeldib ka lahedates kohtades pilti teha.

Ja võib-olla ma ei näe nii tihti nii hea välja, et aina selfitada. Mul on näiteks selline värk, et kui ma tean, et ma ei saa või ei taha parasjagu parem välja näha (ala kui mul on ohatised või ma olen haige või peojärgselt suremas vms), siis ma lihtsalt EI VAATA PEEGLISSE. Lihtsalt selle jaoks, et ma ennast koledana ei näeks :D Kui jälle olen valmis ennast kokku võtma, siis vaatan, aga näed, pilti ka enamasti ei tee.

Ei selfisid, ega palu ka kellelgi teisel pilti teha. Vanasti ikka sõpradel palusid ju. Ma ka nüüd mõnikord, aga heal juhul kord kuus (või kui Sheinside ähvardab mulle postkasti hobuse pea panna, vastasel juhul kui ma nende pilti ei postita :D).

Ma lihtsalt ei saa aru, miks inimesed neid selfisid vorbivad? Keda huvitab, mis inimestel iga päev seljas on? Või lihtsalt mind üldiselt ei huvita ja kõiki teisi täiega huvitab? Sellisel juhul andestust :D

Mul on üks sõps, kes kogu aeg teeb endast selfisid. Ühel hetkel vaatad, sõber poseerib ennastunustavalt ettesirutatud käele kaamerasse või seisab peegli ees/liftis/vaateakna ees ja muudkui pildistab.

Ja teate, ta ei tee nende piltidega minu meelest mitte midagi. Isegi üles ei pane kuhugi. Aga pilti teha meeldib. Võiks ju nagu öelda, et küllap ta paras eneseimetleja järelikult on, kellele enda pilt meeldib, aga mulle meeldivad pildid minust ju KA. Ometi ma ei viitsi ikka selfitada. Ma tean niigi, et ma võin väga ilus olla ja väga rõve olla, aga pildid eelistan lasta teha ikka fotograafil, kes mu võlusid kõige paremast otsast üles pildistada oskab, mitte ei pea vajalikuks peldikuseina taustal endast ise pilte teha, sest “see päev oli nagu nii hea sonxi päev”.

1919530_198741199910_6723607_n

Mitte, et mind teiste selfid häiriks. Teised tehku mis tahavad, ma ei peagi kõigest siin ilmas aru saama. Ma olen lausa kindel, et ka mina teen täiega asju, mis teiste meelest ei ole üldse loogilised.

Näiteks:

  • Ma eelistan pühkimist tolmu imemisele. See tundub kuidagi tõhusam?
  • Ma söön sifkasid koorega.
  • Ma neelan alati oma nätsu alla.
  • Ma ei viitsi kunagi enda puuvilju pesta.
  • Ma keeldun allumast rohelise kaardi provokatsioonidele ja andsin selle ära, seega sõidan aina jänest.
  • Mulle meeldib täiega küünelakki maha nokkida.
  • Ma jälestan saunas käimist.
  • Ma vihkan tantsimist.

Ma ei tea, ma võiks jätkata miljoni asjaga, mis enamuste meelest on normaalne, aga mina panen omaette hullu. Seega ma mõistan, et niikaua kuni mul on õigus süüa sitased tomateid ja neelata pakkide viisi Hubba Bubbat alla, võivad teised inimesed endast peldikus pilte teha. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et iga kord kui ma mõnda selfit näen, kujutan ma ette, kuidas pildi tegija nii mõtleb:

Noh sõbrakesed. Tunnistage üles. Olete suured selfitajad?