ärge last puudutage, tal on kassihaigus…

Täna selgus siis arsti juures, et suure tõenäosusega on tegemist kassihaigusega. Naljakal kombel olen mina siiski ainuke, kellel seda pole. Laik mu näol olevat lihtsalt kuivem nahk ja arst näitas mulle kenasti ka erinevusi haigusega. Uuris mind üleni läbi ja mida pole, on kassihaigus. Halelluuja, saan oma pere ainuke kassihaigusevaba olla. Veel…

Sõitsime siis bussiga tagasi Männiku poole, kui Mari bussis inimestega suhtlema hakkas. Mammid muidugi kohe naeratasid ja lehvitasid ja tahtsid teda patsutada.

“Eee. Ärge last igaks juhuks puudutage. Tal on kassihaigus…”

-”Mjiiis kjaaasihjaaigus? Sjee on vjäääike deevutška! Ei tee sjee mulle mjiidagi!” lalises vene tädikene vastu ja tahtis Mari ikkagi sülle krabada.

Klammerdusin Mari külge ja ütlesin, et tõesti pole mõtet, see on nakkav. Tädi ei uskunud ja solvunult haaras siis Mari varbad pihku, et vähemalt midagigi krabada saaks. Ta istus täpselt meie vastas ja kraamis siis poekoti välja. Pakkus Marile jäätisepakki. Mina siis seletan, et eiei, laps on liiga väike, ta ei söö jäätist. “No aga sjööge ise!” ütles ta ja andis jäätise hoopis mulle.

Seejärel võttis ta kotist välja õuna, HAMMUSTAS SELLEST TÜKI JA TAHTIS ENDA SUUST TULNUD TÜKKI MARILE ANDA.

Ma tõesti ei teadnud, kas nutta või naerda, sest üks külg minust mõtles, et ma pole elus nii naljakat asja näinud, teine külg minust tahtis oksendada.

Keeldusin viisakalt Mari eest ta näritud õunast ja varsti läks tädi maha. Meie ette istus vanem tädi oma minuvanuse tütrega, kellele Mari kohe naeratas ja tahtis neile sülle ronida. Jälle pidin ma inimestele ütlema, et mu lapsel on kassihaigus ja üldse ei maksa teda puudutada. JÄLLE arvas tädi, et mis see lapse haigus ikka talle, vanainimesele teeb ja lasi Maril endal nii palju otsas ukerdada, kui Marikene ennast minu haardest lahti suutis rabeleda.

Lõpuks läks väike kassihaige tita jorilaks – bussis oli VÄGA palav. Siis andis üks onu talle oma kotist võtmehoidjalooma, millega mängida ja kaks tädi tegid talle oma Tallinna kaartidega tuult.

Vot selline bussisõit siis tänasesse päeva…

Aga nüüd hakkame kõik usinalt Mari kreemitama ja loomadega lähme reedel arstile. Ärge meile siis külla tulge või nii.

katk!

Oh õnne, saame täna Mariga KAKS tundi bussidega seigelda, sest meie arst on Viimsis. Noh, esimene arst, kelle juurde piisavalt kiiresti aja sai. Samas, ega me esialgu saanud ka – alguses oli aeg 13. augustil.

Nimelt juhtus selline tore asi, et ühel päeval Mariga vannis olles avastasime ta külje pealt kahtlase laigu. Selline punane laik, mille peal oleks nagu kuivanud nahk vms. Kuna järgmine päev oli lastearsti aeg kirjas, siis ei muretsenud ja otsustasin tema käest küsida.

Perearst ütles, et see pole, tsiteerin: “Mitte midagi” ja nõnda targalt me siis koju tulimegi. Rääkisin Mari imelikust laigust sõbrannale ja ta küsis: “Aaa…Umbes selline nagu sul endal põsel on?”. Ja assaraks, ONGI!

Ja sealt hakkas see kamm pihta – Lea leidis selle laigu enda tissilt, Kardo enda õlalt, Marile tuli üks küünarnuki peale juurde, kassid Kati ja Joosep näitavad samu sümptomeid ja eile õhtul nägin sarnast laiku ka Milvi põsel.

Lea mainis midagi, et seakatk levib. Mina läksin paanikasse ja helistasin Fertilitasse, et mainida meie kõigi peatset surma seakatku läbi. Saimegi siis tänaseks aja. Käin siin nüüd mööda maja ja pildistan kõigi katku üles, et oleks hea arstile näidata.

Ps! Hiljem sain teada, et seakatk ei levi liikidevaheliselt, seega oleme me lihtsalt harilikus katkus?