Mirjam kirjutas just oma päevast postituse ja kirjeldas, kuidas ta naudib rutiini. Mina ei tea, kas ma seda naudin või mitte, sest mu elus lõppes rutiin siis, kui mu vanaema sussid püsti viskas. Nimelt seondub mul temaga ainukene mingisugune rutiinilaadnetoode mu elus. Nimelt sundis vanaema mind alati peale AK’d magama minema. Või oli see enne AKd? Midagi Aktuaalse Kaameraga see seotud oli.

Igatahes on mul tunne, et rutiin oleks imeline. Aga kuidas seda tekitada, seda ma ei oska ega tea, sest mul on kogu aeg nii palju random erinevaid ülesandeid, et ma mõtlesin EILE õhtul kell seitse, et võiks endale pokaalikese punast lubada ja ma avastasin ennast nüüd mõttelt, et ma pole ikka leidnud aega, et seda võtma minna. Te peaks nägema, kuidas ma praegu trükin – nagu tuli oleks takus! Eriti naeruväärseks teeb selle asja see, et ma oskan ainult kahe näpuga toksida, nagu pensionär, seega näeb see päris raevukas välja.

Blogima tahtsin ka juba eile tulla, aga ei jõudnud. Kui ma üdini aus olen, siis ma tundsin täna Lendega beebiujumises käies, et mul on pissihäda ja pissile jõudsin ma siis, kui esimene klient oli ära käinud ja ma ta pildid ära töödelnud. Ujumas käisime kell 10.30, pissile sain kell 2. No mis teha, kui enne aega polnud. Kui eriti ei liiguta, siis ei tunne häda ka. Elu õpetas!

Kiire, kiire, kiire. Eile ütles Kardo mulle, et ma ei tohi enam nii palju pildistada. Okei, ei tohi ta just ei öelnud. Ütles, et ma ei TOHIKS. Sest ma olla kogu aeg arvutis. Tõsi ta on, et kui ma üritan oma asjad selleks ajaks kõrvale panna, kui Mari koju jõuab aiast, siis kohe kui Kardo ta magama viib, võtan ma jälle läpaka kätte. Karbiasju on vaja ajada, pilte vaja töödelda, firmadega suhelda, meilidele vastata, ise meile saata. Miljon asja vaja siin arvutis teha. Ja kui lapsed saavad osakese minust, et noh värvime ja mängime ja vaatame raamatuid jne, siis see, kes seda osa ei saa, on Kardo.

Tema, vaeseke, on sootuks unarusse jäetud.

Me eile arutasime, et mida ma siis teha saaks, et olukorda muuta. Karbiasja ma tahan ajada, aga see nõuab aega. Proovige ise leida firmasid, kes oma kraami mu boksidesse anda tahaks. Ega neid kõiki ei ole nii kerge ka nüüd leida :) Aga lahe on. Ma ei jõua ära oodata, millal ma esimesest komplekteeritud karbist pilti teha saan!

Blogida tahan – no see ei vaja seletustki, sest Mallu ilma blogita on nagu Kati ilma karuta.

Pilte tahan teha. Nii väga tahan! Stuudiot tahan ehitada! Pilte tahan töödelda ka. Kõike tahan-tahan-tahan. Isegi fotoblogi tegin (SIIN). Aga mida siis ära jätta?

Kardo pakkus, et pean pildistamise hinna kõrgemaks panema, et siis oleks vähem pildistamist. Aga siis äkki keegi ei tulekski ja siis ei oleks mitte vähem pildistamist, vaid üldse mitte pildistamisi ja see imeks täiega. Seega suudan ma pakkuda välja ainult selle, et edaspidi on nädalas näiteks ainult 5 pildistamist, sealhulgas nädalavahetusteti ei oleks üldse mitte ühtegi pildistamist.

Eile Kardo küsis, et millal ma viimati filmi vaatasin või niisama olin, ilma, et kohustused, mõtted ja ideed kuklas ei tiksuks. Ma ei mäletanud. Mul on Raua raamat, mida ma lugeda tahtnud olen, aga aega pole. Ostsin uue Pere ja Kodu, et avastada, et eelmise kuu oma on lugemata vannitoas, sest aega pole olnud. Kümned postituseideed, mis blogisse jõudnud pole, sest reaalselt IGA ÕHTU avastan üllatusega, et oh shit, kell on 1-2-3 öösel ja mul pole ikka kõik asjad tehtud. Üks hetk jääb alati päevast puudu. Või viis või kuus hetke.

Igatahes ma proovin edaspidi parem naine olla ja teha vähem tööd. Ma ei tea küll, KUIDAS see olema saab. Mõnikord ma unistan sellest, et ma jääks auto alla ja saaks nädalakese koomas puhata :D Aga see vist ei ole eriti realistlik unelm, mistõttu ma pean konkreetsemaid plaane kasutama.

Ehk siis: nädalavahetusteti ei pildista. Kui Kardo on Mari magama saanud, siis arvuti käest ära. Ja eeee… ah, piisab praegu nendestki, eksole!

Mul on lihtsalt natukene nagu tunne, et ma pean kõiki oma ideid kohe rakendama, enne kui on liiga hilja. Ma ei tea, mis see liiiga hilja on, aga lihtsalt selline parakas on.

Igatahes, ma peaks vist natukene ennast tagasi hoidma ja mitte nii tõmblema. Ehk oleks aeg see hirm maha matta, et kui ma paar päeva midagi ei tee ja blogimaailma jaoks olemas ei ole, et siis mind ära unustatakse. Enne kui  mu oma mees mu näo ära unustab :D

Me hakkame Kardoga nüüd sensuaalselt suitsukala sööma. Peace out!

DSC_0886

Jaga: