Nonii, Lendjoosha. Ma olen küll paar päeva oma kirjaga hilinenud, sest tegelikult oli sul “sünnipäev”  kolm päeva tagasi, aga mis seal ikka. Parem hilja kui leida! Mis siis selle viimase kuu jooksul su elus toimunud on? Lugesin siin sinu vanema õe kolmanda kuu kirja (SIIN) ja pean nentima, et kuigi te mõneti olete nii sarnased, siis sa oled vist natsakene aeglasem. Igatahes keerata sa meil veel ei oska, välja arvatud siis, kui sa diivanil rullud. Seda ka tänu vaid sellele, et meil on diivan natukene seljatoe poole kaldu. Perearst pakkus, et kuna sa oled meil selline trullakam, siis järelikult oled sa mugav ja ei viitsi ennast nii väga treenida. Mis seal ikka, vaevalt, et sa üldse kunagi keerama ei hakka, seega ma selle üle muret ei tunne.

Arsti juures käisime ka ja seal saime mõõtetulemuseks midagi sinnakanti, et kaalud sa 6,8 kilo ja oled 63 cm pikk. Kuna sa nii nunnu pekikuubikuke oled, siis kannad sa hetkel enamasti 68 suuruses riideid. Täitsa uskumatu, sest sinu suur õde kandis omal ajal sellises suuruses riideid umbes pooleaastaselt. Paras vägilane oled küll.

Naljakas on mõelda, et me oleme üldse kunagi elanud ilma sinuta. Et meie perekonnas ei ole alati olnud ühte väikest präänikut, kellel väiksed haldjakõrvad ja pikad varbad ja nöbinina. Et ma olen pidanud mitu aastat elama nii, et mul ei ole ärgates ühte beebit kõrval, kes ennast mu kaisus pisitillukeses keraks tõmbab ja vaikselt süüa nosib. Oh seda beebiiga, see on nii lahe!

Vahva on, et sa naeratad, kui me sinuga juttu puhume ja lobised teinekord vastu ka. Ma ei julge ennustadagi, et millal sa rääkima hakkad, sest noh, nagu näha, su õe puhul ei pannud ma selle ennustusega just täppi. Minu poolest hakka järgmine aasta või kolme aasta pärast, mul on tunne, et ma õpiksin ka sinu tahtmist sõnadeta täitma. Emade värk, noh!

Ma olen korduvalt mõelnud, et kuidas mul küll nende beebidega vedanud on. Sünnitused on olnud kerged ja kiired, paari tunniga olen ühele poole saanud. Mõlemad beebikesed on olnud hea unega, kuigi jah, on ka mõned unetud ööd olnud, aga see on pigem mu enda probleem, et ma kell 4 hommikul TLC kanalilt kääbustesaadet vaatan, mitte ei maga. Sina, mu kullake, oled imetabane ja siiani jääb mulle arusaamatuks, et mis moodi need beebid peaksid emasid ära väsitama? Kui mul mõnikord uni peale tuleb, siis laseme koos silma looja ja siis ärkame juba mõlemad palju parema tujuga jälle üles. Aga tegelikult ma tean, et sa oled üks imeline beebieksemplar ja kõikidel ei ole sinusugused titasid, kes on nii leplikud ja tsilid nagu sina.

Kui ma tahan asju toimetada, siis oled sa hea meelega kõhuli ja uudistad maailma. Mõnikord tuleb sul viivitamatult sületuju ja siis tuleb armulist preilit kätel kanda. Ehk on see sinu poolne vihje, et ma võiks ennast rohkem liigutada, sest teinekord oled sa ainult siis õnnelik ja rahul, kui ma sind süles hoides etteasteid tehes edasi-tagasi jalutan. Aitäh sulle selle hoolitsuse eest mu kehakaalu suhtes.

Aitäh sulle, et sa oled mu elu juba kolm kuud imelisemaks teinud. Ma armastan sind ja su õde nii hirmsasti, et kui ma teid koos vaatan, tahab mu emasüda lihtsalt lõhkeda. Kui sa nutad, siis toob Mari sulle mänguasju ja musitab sind. Ära pahanda ka, kui sa teinekord selle peale ärkad, et üks naaskel sind elu eest musitab ja “TITAAAA” kiljub. Ta ei oska sind veel õrnemini armastada, aga küll ta õpib.

Ja mulle jääb elu lõpuni meelde see, kuidas uue aasta tulekul õues raketid käisid, taevas oli värviline ja meie lamasime kahekesti voodis. Sa vaatasid mulle otse silmaauku ja sinu silmadest oli näha seda uudishimu ja stoilist rahu. Sa teadsid, et ma hoian ja kaitsen sind ja olgem ausad, kolmekuuse kohta oled sa juba päris tark, sest ma kavatsen sind hoida ja armastada nii kaua, kuni mul hing sees on. Sest sa oled imeline!

Palju õnne sulle takkajärgi.

Ps! Pliis ära kunagi ära koli, vaid ela viisakalt vähemalt minu surmani kodus, et ma saaksin aastakümneid oma nina sinu asjadesse toppida ja häbi teha!

LAAV JUU!

DSC_5109

Pluus: Reserved

Jaga: