Mu Veet sheivija on kuskile plehku pannud. Mul pole õrna aimugi millal, aga umbes 2662 korda olen ma duši all mõelnud, et peaks ennast kuidagi karvutuma kasima, aga kuna see helesinine vidin kunagi silma all polnud, siis mõtlesin alati, et ok, järgmine kord otsin üles. Üldse on see enda pesemine kaootiline, sest enamasti koputab üks meetrine latseke terve aja ukse taga ja kilkab: “Emme, vanni! VANNI! VANNI! VANNI! VANNI!” Või leiab Kardo, et Lende on nii must, et võiks ka minuga koos pessu tulla ja no mõlemal juhul oleks sheivimine mega imelik tegevus, isegi kui ma oleks oma žileti üles leidnud.

Igatahes mingi määramata ajaperioodi olen ma siis rahumeeli talvekarva kasvatanud. Esimest korda märkasin ma seda eile, et mu jalad näevad välja sellised:

5bea857d0994324d9328241b1db5d192

Asja juures on naljakas see, et Kardo just silitas hommikul mu jalgu ja õhkas: “Nii siidised…”. Nüüd takkajärgi ei saa ma aru, kas ta oli irooniline, või on ta harjunud muidu traatharju silitamas käima, et minu karvane koib talle siidine tundus. Kes teab. Küsiks üle, aga ta juba magab.

Laias laastus pole ka väga vahet. Kes siin ikka mu karvasust kommenteerib või kritiseerib. Khm, nii ma igatahes arvasin, kuni ma täna diivanil juukseid näppisin ja seetõttu käed üle pea tõstsin. Kardo, kes mu kõrval istus, hakkas nii kohutavalt naerma, et tõmbas endale kõrsiku kurku. Selle peale pööras ka Mari pilgu sinna, kuhu issi vaatas, tegi mulle näpuga kaenlaauku pai ja ütles “kiisu”.

Ütleme nii, et kaenlaaukude peale vaadates pakuks ma, et žilett on kadunud olnud kaks-kolm nädalat. Häguselt meenub, et kasutasin seda Pärnus, teebki vist kolm nädalat. Nüüd mõtlen ma õudusega IGALE korrale, kus ma midagi varrukateta kandsin ja raudselt mingi sada inimest märkasid mu puhma. Kui keegi seda lugema juhtub, siis ei, ma ei ürita mingit statementi teha. Mul on lihtsalt žilett kadunud! Või oleks normaalsem väita, et ma ikka üritan statementi teha, versus see, et ma olen lihtsalt endale märkamatult puhma kasvanud?

Nii et vastuseks teie küsimustele, et kuidas ma kõike jõuan…Nagu näha, siis ÜHT asja ma ikka ei ole nagu jõudnud. Õnneks on jumal varrukad leiutanud.

ma eile

ma eile

Peaks vist piinlik olema. Tõmban oma kaenlaaugukarvad silmadele ja heidan magama ära. Ehk ostan homme uue sheivija, või on asi juba nii kaugel, et on vikatit vaja, kes seda teab.

Jaga: