Teate, mis oli mega lahe selle juures, et ma Rakveres ilma Marita käisin? See, et ma sain ainult Lendega olla. Kui Mari väike oli, siis Kardo käis ju tööl ja ma olin kogu aeg Mariga üksi. Lentsuga ei ole ma kunagi niisama kahekesti olnud, ikka on Kardo ka ja kui mina teen tööd, siis tegeleb temaga Kardo. Nüüd sain ma Lendjootiniga ka ainult kahekesti koos aega veeta ja kuigi temal arvatavasti sellest mingit kaunist mälestust ei jää, kui ema ja lapse aeg, mis koos veedetud sai, siis minule jäi küll.

Heh, ma kõlan, nagu ma poleks kunagi Lendega koos olnud enne viie kuu jooksul, aga paraku lihtsalt nii on, et kuna armas taevaisa on mulle andnud väga leplikud lapsed, kes magavad iga päev umbes 12ni, öösiti ei nuta ja üldse on sellised tsillid tegelased, siis praegu on paratamatus, et kui Mari on kodus, vajab tema 100x rohkem tegelemist kui Lents. Pidevalt on mingi “emme anna see ja emme anna too” jutt ja siis tahab ta joonistada ja vanni ja õue ja “saia” (ma ei tea, miks ta jäätist saiaks kutsub :D).

Nii ongi, et Lende tsillib kuskil, krabistab mingi asjaga ja kogu trall on enamasti Mari ümber. Seega oli tore vahelduseks ainult Lendega olla. On ju ainult aus, et tema saab ka mind ainult enda päralt. Ja Marile kaasa tundma ei pea, et ta Aqva spaast ilma jäi, sest me juba leppisime kokku, et aprillis lähme kõik koos vanasse heasse Pärnusse ja umbes mais uuesti Rakverre, seega saab Mari ka Aqva üle kaeda.

Meie Lentsuga koos spaatamas! Ta nunnu rüü on pärit Gugguust ja mina leppisin Reservedi kleidiga.

Üldse olen ma viimastel päevadel nii tihti ennast avastanud oma lapsi passimas nagu poolearuline ja mõelnud, kui lahedad nad mul on. Nii erinevad, aga mõlemad täiesti sada prossa ideaalsed. No ok, ega ma vist ei saa veel väga öelda, milline Lende on, sest Mari oli tema vanusena ka selline vaiksemapoolne, aga mulle kuidagi tundub, et Lents on selline mõtlik, tõsine ja rahumeelne inimene, samal ajal kui Mari tõstab käed taeva poole, hüüab “piduuuuuu!” ja tantsib nagu homset poleks. Juba beebina oli Mari pigem selline, et nägu aina naerul, aga Lende vaatab inimesi sügavale silmaauku ja nagu juurdleb omaette, et ei tea, kas ma peaksin talle naeratama? Kes ta üldse on? Aga kui naeratab, siis on see väike hambutu naeratus lihtsalt nii nunnuke!

Selline oli Mari, kui ta lasteaias lõunaunest ärkas ja nägi, et ma seal olen. Käed üles ja “piduuuuuu!” :D

Mu lapsed on mulle õpetanud, et inimesed on erinevad. Ok, ma ilmselgelt teadsin enne ka, et inimesed on erinevad, aga enne tundus mulle, et need, kes asju minust erinevalt teevad, et see on lihtsalt valesti tehtud :D Nüüd ma näen, et see issanda loomaaed, noh. Võid teha asju nii nagu eelmise lapsega tegid, aga ikka on need mudilased erinevad ja mis töötab ühe puhul, ei pruugi seda teisega üldse teha. Võib-olla peaks kõikidel vanematel mitu last olema, ehk oleks siis inimesed teiste suhtes mõistvamad?

Just ükspäev jäi mulle silma näiteks selline teemaarendus:

Ma laias laastus saan aru, et inimene tahab juhtida tähelepanu sellele, et mõned emad ei viitsi oma lastega tegeleda ja kulutatakse aega pigem küüntele kui ee… lapse pesemisele? Aga mulle tundub, et sellised emad on pigem absoluutselt erand kui mingi massidesse minev värk. Mina ei tea Mari lasteaiast ühtegi sellist ema, ei ole kokku puutunud. Küll aga olen ma kamminud oma lapse peast täisid välja ja voodipesu keetnud, et neist lahti saada, olen saatnud Mari pesemata silmnäoga lasteaeda ja nagu te teate, siis ega ta sama hästi ka rääkida ei oska kui teised. Võiks siis eeldada, et mina olengi see meie rühma “see ema”, aga mul ei ole küüsi ja mukitud ma ka kunagi ei ole :D

Kuidagi imelik teemaalgatus minu meelest. Esiteks imelik, et mingi kasvataja kutsub suvalise ema kõrvale ja hakkab rääkima, et püha pele, sa ei kujuta ette, mis vaesed lapsed meil siin rühmas on. Teiseks on imelik, et ema, kelle lapsega ilmselgelt ühtegi muret pole, võtab selle nii südameasjaks, et kohe vaja teistele ka hoiatus teha. Seal postituse all oli nii palju kommentaare, kus emad üritasid teineteist üle trumbata sellega, kelle kolmeaastased rohkem oskavad ja viisakamad on. Sealt võis ka välja lugeda, et kui laps rääkida ei oska kolmeselt, siis ilmselt vanemaid lihtsalt ei huvita, kui täid, on siis lapsi ei pesta, kui juuksed on kammimata, siis ilmselgelt on vanemad lausa koletised, kellelt tuleks vanemlikud õigused ära võtta. Sest noh, NENDE lapsed ju räägivad, pesevad oma silmnäo ise aovalgel ära ja triigivad ehk ise enne aeda minekut enda kleidigi ära.

Kurb on. Me ei tea ju tegelikult kunagi kellegi stoorit. Me ei tea, kas see laps äkki pissib alla, sest tal on olnudkunagi väga suur trauma? Me ei tea, kas see “imelik tüdruk, kes IKKA VEEL kolmeselt rääkida ei oska” käib 3x nädalas logopeedi juures probleemiga tegelemas. Me ei tea, kas sellel “kasimata lapse” kodus üldse on veevärk sees. Midagi ei tea, aga hea on näpuga näidata, halvustada, tänitada ja siis kõige tipuks veel alandada ka, sest MINU laps nii ei ole ja nii ei tee.

Muidugi on võimalik, et ma tundsin lihtsalt ennast ise tarbetult puudutatuna, aga no natukene jäi kripeldama see mõte, et keegi võiks vaadata minu vahvat tegelast ja halvustada pärast netis, et issand, vaene laps, keegi temaga ei tegele ja keegi teda ei pese.

Kõikide jaoks on oma lapsed kõige tähtsamad (jajah, on erandeid, kellele pole, aga ma siiralt usun, et selliseid on väga vähe) ja ma ei tahaks üldse kergekäeliselt kedagi selle pärast maha teha, et ta teeb minust erinevaid valikuid või elab minust teistsugust elu. Muidugi vaatab igaüks asju oma mätta otsast, aga näiteks mina ei viriseks kunagi selle üle, et keegi toob oma haiget last aeda. Võib-olla vaataks ma asja teisiti, kui minu lapsel oleks kalduvus sellest väga haigeks jääda, aga minu loogika ütleb, et ükski ema ei tahaks oma haiget last kuskile viia, kui ta ei PEAKS seda tegema. Ja kui mul oleks näiteks valida, et kas ma käin tööl ja saan selle eest maksta üüri ja süüa, või jään lapsega koju, teeksin ma ilmselgelt esimese valiku. Küll raske südamega, aga teeksin.  Seega kui ma näen lasteias nohuseid lapsi, siis mul on ausalt täitsa ükskõik. Ega nohu meeldiv asi pole, aga elab üle.

Mari issile mustikaid söötmas

Mul on tunne, et ma olen viimase aastaga kuidagi palju…emamaks kasvanud, kui ma enne olin, just Lentsu tulemisega meie perre. Tore tegelt, maailma natsa laiema pilguga vaadata ja nii :D Oli ka tagumine aeg, eks. Huvitav, kui palju ma siis targemaks saan, kui ma kunagi kolmanda pudina ka saan? Hoidke alt, selleks ajaks peaks ma küll puhta valgustatud olema.

Ilusat pühapäeva ja olge tuusad!

 

 

Jaga: