Vahepeal on selline tunne, et teen silmad lahti, jooksen edasi-tagasi ja järgmine hetk ongi kell juba 00.00 ja peaks nagu magama minema. Uni kisub silmi looja, aga magama ka ei taha minna, sest öö on suht ainuke aeg, kus keegi eriti meilima ei kipu, keegi mu hingest midagi ei taha, lapsed tuduvad, isegi loomad vedelevad niisama ja ei siiberda ringi. Vaikus.

Kas teil on kunagi nii olnud, et peaaegu igale küsimusele oma peas, on vastuseks “ma ei tea”. Selles suhtes, et kõik nagu sujub ja laabub, aga kuidas, vot seda ma küll ei tea. Jumal tänatud, et mul on koduse elu jaoks perekonna tugi ja MeluTV jaoks tiim taga. Ilma nendeta oleksin ma vist juba kuskil hullumajas.

Võeh, kuidas ma igatsen neid aegu, kus ma sain tulla blogisse ja panna kõik kirja, mis mul mõttes ja hinges parasjagu on ja painab. Mitte, et keegi mind otseselt keelaks, aga no saate ju isegi aru, et need ajad on läbi. Sellistel hetkedel oleksin ma hea meelega mõni anonüümne 100 lugejaga blogija. Oi, kus ma siis alles kirjutaks. Selle asemel heietan siin mõistujuttu ja loodan, et ehk aitab seegi ennast niiöelda tühjemaks kirjutada. Ma võiksin ka parooli alla kirjutada, aga elu on näidanud, et need paroolid levivad ikka nagu kulutuli ja selles suhtes on lihtsam mitte isegi vaevuda.

Appi, ma kõlan nagu mingi manikaalne hull, kellel on mega suured saladused ja probleemid. Tegelikult on kõik ok, lihtsalt mõned sellised väiksed killukesed elust teevad nukraks ja kuigi ma tean, et laias laastus pole mõtet kurvastada, siis ma tahaks ikkagi kõik ainuüksi selle pärast kirja panna, et te kõik mind nunnutaksite ja ütleksite, et kõik saab korda. Mis seal ikka, lähen ütlen hoopis Kardoflile, et mul nunnutamist tarvis.

Lihtsalt sees on selline nadi tunne, et nagu kohe-kohe-kohe juhtuks midagi hästi halba. Ma ei suuda kunagi meelde jätta, et kas eelnevalt elus on sellele tundele alati midagi päriselt ka juhtunud, või pigem ongi see mingi oma hallar olnud? Ei suuda nagu meenutada, kuigi sellist vastikut tunnet on elus ennegi olnud.

Ah, tegelt peaks magama minema, hommikul jälle kiire, vaja Lents viia igakuisesse kontrolli ja üldse mitmel rindel toimetada, nagu ikka. Hommikul on nagunii juba parem olla, lihtsalt tänane vist on nii väsitav olnud, et võtab väheke endast kah kaasa. Õudne, ei tea mina, mis ajast ma selline hellik olen. Vanadus kimbutab vist.

homme olen sama tuus!

Jaga: