Mõni nädal tagasi käisin ma Mariga lasteaias kaasas. Nimelt on tal (ja paljudel teistel tema rühmas) viimane aasta seal käia ja seetõttu tuli vanematel mõte, et teha laste piltidega fotoraamat, kus oleks üles pildistatud mõni nende lasteaiapäev. Pildistamine jäi minu tööks ja nõnda ma ühel hommikul Mariga lasteaeda kaasa läksingi.

Peale Lentsu sündi ei lähe Mari tegelikult üldse väga hea meelega aeda. Sellel on mitmeid põhjuseid, nagu perepsühholoog meile rääkis, Esiteks ta ju näeb, et meie jääme Lentsuga koju ja ega tema oleks ka hea meelega kodus. Ja kodus tahab ta olla selle pärast, et siin on ta imeline safe zone, kus on poole vähem reegleid, kui näiteks lasteaias. Ja kes siis ei tahaks pidevalt olla mugavustsoonis. Samas kui meie ära lähme, siis lasteaias lõpetab ta kohe nutu ära ja tegeleb asjadega rahumeeli edasi. Õpetaja sõnul on tal nagu mingi igahommikune traditsioon natukene nutta, natukene maas vedeleda ja siis kohe maha rahuneda. Ühesõnaga laias laastus lasteaias olla meeldib talle väga, lihtsalt mineku osa ei ole nii mokkamööda.

Aga ma siin kaldun teemast kõrvale, nimelt saingi ma tänu sellele pildistamisele ühe päeva veeta Mariga koos lasteaias. See tundus mulle väga põnev, sest kuigi netis on olemas lasteaia päevaplaan, siis tegelikkuses ma ikkagi päris täpselt ei kujutanud ette, et mis nad seal siis teevad.

Kui kõik olid kohale tulnud, siis esiti pesti käed ja hakati sööma. Mõned ei soovinud süüa, siis neid ei sunnitud. Võisid niisama istuda ja rahulikult millegagi tegeleda, aga päris ringi tormata ja möirata ei tohtinud. Paar tükki ei söönudki, istusid niisama ja üks vaatas raamatust pilte. Enamik ikka sõid kenasti. Hiljem pakuti veel puuvilju, neid võtsid kõik.

Kui söödud sai, siis tegelesid lapsed natukene oma asjadega, samal ajal kui õpetaja kõrval toas kunstitundi ette valmistas. Kuna see ruum on pisike, siis tehti lastest kaks gruppi. Ühed möllasid edasi, pooled tulid siis maalima. Enne värvima hakkamist võeti välja taimed, mida lapsed kastma pidid. Ju siis nad seal uurivad, kuidas taimed kasvavad.

Siis hakkasid lapsed päikest maalima. Esimese satsiga värviti taldrikud kollaseks, järgmine päev oli neil plaanis kuivanud taldrikutele näod peale joonistada. Nii armas oli vaadata, kuidas kõik seal asjalikult värvisid, nagu tillukesed eksperdid. Vahepeal käis õpetaja lastel pintsli hoidmist korrastamas ja abistamas neid, kes kuidagi hädas olid.

Kui teise laari kord maalida tuli, siis tegid esimese satsi lapsed omi asi. Mari näitas mulle 900x seda kutsude raamatut, aga üldiselt käiski selline melu. Kõik jooksid ringi, asjatasid, tahtsid, et ma pilti teeks. Mari ei ole kunagi enne armukade olnud, kui ma kodus näiteks mõnda last sülle olen võtnud, aga seal küll peletas lapsi eemale nagu kärbseid, sest kõik tahtsid mulle sülle istuda ja kutsusid mind “Mari emmeks” :D

Õues oli küll jahe ja tibutas natukene, aga sellegipoolest aeti lastele kark alla ja mindi õue mängima. Mari arvas, et me lähme nüüd hoopis koju ja oli seal värava ees suht pikalt jonnitujus. Talle vist tekitas see emme lasteias olemine päris suurt segadust, sest ta ei saanud aru, miks ma koju ei lähe, või miks ma teda koju ei vii, kui ma juba seal olen. Seega pakus õpetaja, et ma vaikselt vahepeal koju läheksin, sest siis rahuneb Mari ka maha ja mina saan kodus Lentsule süüa anda.

Tagasi jõudsin ma umbes pool tunnikest enne laste ärkamist. Sellistes naljakates voodikestes lapsed magavadki. Põõnasid seal nagu väiksed karupojad, välja arvatud üks tüdruk, kes oli üleval ja sosistas: “tee minust ka pilti, kui ma magan!”. Väikesed nunnukesed! Tasapisi hakkasid nad seal ise üles ärkama.

Kui Mari ärkas ja nägi, et ma olin tagasi tulnud, viskas ta käed taeva poole ja hüüatas: “Piduuuuuu!” :D

Peale ärkamist oli pool tunnikest vabakava, Mari lappas seal raamatuid ja ehitas legodega ja vahepeal ajasid osad teineteist taga. Noh, nagu lapsed ikka toimetavad.

Tolle päeva plaanis oli veel muusikatund, mis on õpetaja sõnul Mari suur lemmik. Nii vahva oli näha, et mis mänge nad mängivad ja mis laule laulavad. Kõikidele lastele hullult meeldis. Noh, ok, mõned jälle ei tahtnud, aga need tsillisid seal niisama, jällegi ei sunnitud mitte kedagi väevõimuga kaasa lustima.

Pärast muusikatundi oli jälle õhtuoote aeg, peale mida mindi jälle õue. Ei mina aru saa, kust tuleb see ving ja virin, et lasteaedades on jube palju reegleid ja liiga vähe saab õue ja mida kõike veel. Minu meelest on 2x päevas õues käimine jumala okei ja mulle meeldis ka see, et kui laps ei taha süüa/kaasa teha, siis teda ei sunnita seda tegema. Pole ju mõtetki. Muuseas kõik need, kes hommikusöögist keeldusid, need lõunal vitsutasid juba täiega.

Ja siis tulimegi me Mariga koju ära. Kuna osad lapsed olid haiged, siis lähen mingi nädal veel üht päeva pildistama, et kõik nublud ikka raamatus esindatud saaksid. Ma ei jõua ära oodata, sest väga tore oli näha kõrvalt, et mida mu laps oma “tööpäevadel” teeb ja teiseks meeeldis mulle see, et ma sain teada, mis mänge ja tantse nad õpivad, et neid kodus ka temaga koos teha.

Mulle täiega meeldib Mari väike lasteaed. Nii armas ja hubane. Hirmuga mõtlen, et ta peab sügisest uude aeda minema, mis on raudselt palju suurem ja tuleb jälle kõigiga seal tutvuma ja sõbrunema hakata. Aga pole hullu, küll mu väike röövliplika hakkama saab ja siis tahan ma ka raudselt jälle ühe päeva lastega kaasa hängida, et nende päeva pealt näha. Muidu ju ei teaks tegelikult üldse, et mis tegevused talle aias meeldivad ja millised lapsed kõige suuremad sõbrad on jne. Ok, nende vanemad ikka teavad, kelle lapsed rohkem räägivad, aga minule oli küll hästi huvitav kogemus.

Kuidas teie oma lapse aiaga rahul olete ja kui hästi teie nende päevaplaani ja tegevustega kursis olete?

Jaga: