Nagu ma miljon aastat tagasi rääkisin, siis Apollo saatis mulle sellise toreda raamatu nagu “Oskar ja asjad“. Mulle lasteraamatuid muidu lugeda meeldib küll, aga aeg libises nagu libe kala peost ja kunagi ei leidnud seda hetke, et rahus raamatut lugeda. Ühel kenal päeval, kui me Haapsalusse sõitsime, võtsingi endale autosse lugemiseks just selle kaasa. Ja õigesti tegin. Raamat ei meeldinud muide mitte ainult mulle, vaid ka mu väikevennale, kes muidu suuremat sorti raamatusõber pole. Aga isegi tema neelas raamatu paari päevaga alla ja kiitis kah!

Ühesõnaga raamatust siis ka. Esiteks ei tasu vist isegi mainimist, et ma pole mitte kunagi lugenud Kivirähult ühtegi kehva raamatut, seega ei erinenud ka “Oskar ja asjad” sellest kuigi palju. Raamat räägibki Oskarist, kelle ema läks suveks Ameerikasse õppima ja isa käib samal ajal linnas tööl. Seega toodi Oskar suveks maale vanaema juurde, kus ta enne kunagi vanaemaga kahekesti olnud ei olegi.

Maal on igav. Naabripoistel on omad mängud ja need Oskarit ei huvita. Mis kõige hullem, Oskar unustas ka telefoni linna. Nagu enamik meist, ei tea ka Oskar, mida täpselt ilma telefonita siin elus ette võtta. Nõnda tulebki tal suure igavusega pähe mõte teha endale puutükist mängutelefon, millel osutub olevat imeline võluoskus – sellega saab asjadele helistada.

Päris naljakas on endalgi mõelda, et kuidas minu diivan kurvalt häliseks, kui Mari talle midagi peale ajab. Või kuidas toolid appi karjuks, kui Lotte nende jalgu näriks. Ja mõelda vaid, kui lihtne oleks kadunud asju otsida! Helista ja muudkui korja üles, ei mingit otsimist.

Igatahes pühendab Oskar oma suve asjade aitamisele ja leiab endale sõbraks punase õhupalli. Vot see osa jäi mulle segaseks, kogu see trall selle õhupalli üle, aga muidu oli see üks tore raamat, mida on kindlasti naljakas lugeda nii lapsel, kui ka suurtel inimestel. Ideaalne ka ettelugemiseks, sest ei pea kartma, et endal igav hakkab.

9789949386451

Ühe vahva Oskariraamatu loosin ka blogilugejate vahel välja. Selleks ei ole vaja teha muud, kui kirjutada mulle kommentaariks, et kui sina saaksid asjadega rääkida, kellele sina “helistaks”? Mina helistaks vist enda ühtedele seakõrvakatele, mis SECO mulle kunagi kinkis ja mis teadmata kadunuks jäid. Ma igatsen neid nii väga :(

Raamatu loosin välja juba reedel :)

Jaga: