Ma ei kujuta ette, mis saaks ühele lapsevanemale olla hirmsam, kui oma lapse kaotamine. Praegu on sellest meedias tegelikult päris palju ka juttu olnud. Ma ei hakka rääkimagi mingisugustest labastest “izzand sa teed ju täitsa nagu laibapilte!”, vaid nagu inimeste reaalsetest kogemustest. Näiteks just eile lugesin lehest selle naise lugu, kelle poeg kuskil veepargis ära uppus. Ja mõni aeg tagasi jagasin ma ka Malluka facebookis uudist, kus noor paar sai 20dal rasedusnädalal teada, et laps on väga haige, kuid otsustasid ta lõpuni kanda ja kui laps siit ilmast lahkus, veetsid nad temaga veel 16 päeva. Tegid pilte, riietasid, viisid kojugi. Ühesõnaga näitas see viimane artikkel mulle seda, et inimeste lein on erinev. Kuidas eluga edasi minna on kõigil erinev. Ma kardan, et kui ühe vanemaga juhtub selline õudne asi, siis selle juures puudub õige või vale käitumine…

See võib tunduda jube tobeda näitena, aga mina nägin üks öö und. Ja no nii kohutavat und, et ma mäletan seda siiamaani detailselt. Me olime pere ja sõpradega mingi hästi kiire paadi/laeva peal. Lende oli minuga koos tekil, turvahällis. Mul oli vaja mingeid asju ajada, läksin kõnesid tegema ja laps jäi sinna sõbrannaga. Kui ma mõnda aega hiljem sõbranna kajutisse läksin, leidsin ta eest nuttes, kuskilt kaugelt nagu keegi ütles, et Lende kukkus vette, teda otsitakse. Ma tardusin. Aeg tardus. Ma hakkasin peas otsi kokku viima, et väike beebi. Kukkus vette. Kiirpaadilt. Kes teab millal? Mida nad otsivad? Kas nad otsivad mu beebi surnukeha? Aah, mul on nii vastik seda siia kirjutada, aga mu esimene refleks, isegi enne kui pisarad silma tulid, oli oksendada. Ja ma ärkasin pool sekundit enne seda, kui ma oleksin enda vooodi täis oksendanud.

Ma avasin silmad ja see oli uni! Lende nohises minu kõrval. Ta ei olnud kadunud, ta ei olnud uppunud, ta oli siinsamas minu kõrval. Soe ja üks käsi minu peale toetatud. Ta oli olemas! Kuna ma polnud elusees midagi nii jubedat unes näinud, siis ma polnud ka elus suuremat kergendust tundunud.

Aga kahjuks on inimesi, kes paluvad ja anuvad mida ja keda iganes, et tegu oleks unenäoga, kuid kahjuks neil nii hästi ei lähe. Õudne asi juhtub mõndadega päriselt. Ja üks selle läbi elanud tahtis oma kogemusest ka minu lugejatega rääkida. Lihtsalt selle pärast, et tema sõnul ei räägita sellest kuigi palju. Naisele võib tunduda, et tema on ainukene, kellel nii on läinud. Et ta on ainukene, kes midagi sellist läbi elama peab.

Siin ongi ühe naise lugu. Et tal sellest kergem rääkida oleks ja teil kergem lugeda, on see kirja pandud küsimus-vastus meetodil ja minu poolt muumata kujul. Tema hirmus päev oli 2015. septembrikuus…

Kuidas sul rasedus möödus? Millal said teada, et midagi on valesti?

Rasedus möödus väga hästi. Käisin regulaarselt arstil ja kõik oli kogu aeg korras, nii lapse kui minuga. Meie pere ootas pisikest väga. Pisike on meie teine laps.

Täis oli kantud 38 nädalat ning käisime koos abikaasaga UH-s, laps oli aktiivne ja kõik oli super. Lahkusime arsti juurest teadmisega, et järgmisel nädalal otsutatakse, kas sünnitus kutsutakse esile või algab loomulikul teel selleks ajaks.

Olin väga emotsionaalne ja mul oli hea meel aga ma ootasin juba sünnitust, raske oli olla. Elu läks edasi nagu ikka igapäeva toimetustega, kuid paar päeva hiljem tundsin end imelikult, mul oli tunne, et ma ei ole rase. Sõbranna soovitusel läksin ikkagi kontrolli, olin ju alles käinud ja kõik oli korras. Lootsin südamest, et haiglas kinniatakse, et kõik on korras ja need on vaid minu luulud. Läksin üksi haiglasse, arst võttis mind kohe vastu. Kahjuks ei leitud südamelööke, saadeti mind UH-sse. Enne UH-sse minekut ma helistasin abikaasale  ja läbi nutu andsin teada, et lähen UH-sse ja arvatavasti, meie pisikest ei ole enam. Kogu selle aja UH ukse taga olles katsusin olla vapper aga nutt tükkis peale. Mees jõudis haiglasse täpselt nii, et mina olin juba UH kabinetti läinud. Ma teadsin, et laps on surnud, kuid miks arstid ei suutnud seda välja öelda, miks lasid nad mul kannatada teadmatuses, miks ei kutsutud kohe mu meest sisse, ma palusin seda. See aeg tundus nii pikk aga lõpuks kutsuti mu abikaasa sisse. Ma ei oska seda sõnadesse panna ega kirjeldada aga see oli nii-nii valus näha teda ja tunda seda valu.

Mis haiglas siis tehti? Kas sulle pakuti ka psühholoogi?

Peale UH-d saateti sünnituse esilekutsumisele aga ma otsustasin, et soovin veel aega veeta oma perega ja läksin koju ja tulin hiljem sünnitama. Sünnitus kutsuti esile, kui asi oli juba niikaugel, et sünnitada, ma enam ei tahtnud sünnitust, sest reaalsus jõudis kohale… last pole enam. Kui laps sündis, siis oli tuba vaikne. Ma ei olnud peale sünnitust valmis last hoidma, ma tundsin, et mina olen kõiges süüdi, et teda pole. See oli ilus vaatepilt, kuidas poja oli oma isa süles. Varsti viidi ta ära… Mulle öeldi, et tibu viiakse hommiku lahangusse. Öö oli raske, ma ei maganudki, nutsin terve öö ja kahetsesin, et teda käes ei hoidnud. Hommiku kui arst tuli, teadsin, et ta on juba ära viidud aga küsisin ikkagi, et soovin oma last näha… Saatus vist oli meie poolt ja mul õnnestuski teda näha, süles hoida ja paitada.

Haiglas pakuti psühholoogi abi aga tol hetkel ma sellest loobusin, sest enne sünnitust ma küll ei soovinud rääkida sel teemal. Rohkem ei pakutud, aga kuna mu ümber on väga palju häid inimesi, siis mulle tuli psühholoogilist abi igalt poolt, mille ma võtsin vastu siis, kui selleks valmis olin. Perearsti õdedelt sain ka infot ja abi, et kuidas toimida, nt et rinda piima ei tekiks.

Kes sulle kõige suuremaks toeks oli? On? 

Minu kõige suuremaks toeks olid mu abikaasa ja sõbranna, kes oli mu kõrval haiglas enne ja pärast sünnitust. Ma tänan teda südamest, me rääkisime maast ja ilmast, naersime ja nutsime. Aga loomulikult ei saa ma unustada ka oma vanemaid ja teisi sõpru/sõbrannasid, kes olid mulle igat moodi toeks: kes kuulas ära mu loo, kes tuli külla, kes käis minuga lapse haual. Kõik mu lähedused on mulle kogu aeg toeks olnud ja on ka edaspidi. Abi sain ka inimestelt, kes on samuti antud olukorra läbi elanud. Tundus, et pärast sellist traagilist sündmust mu silmad-kõrvad avanesid ja  hakkasin märkama ka teisi vanemaid, kes on oma pisikese kaotanud. Praegu on mu kõige suuremaks tugitalaks ikkagi mu pere.

Mis peale seda hirmsat sündmust kõige raskem oli? 

Minu jaoks kõige raskem oli näha oma abikaasa valu ja mõista, et miks meiega nii juhtus. Oma kõige hullemates unenägudes ei osanud ka midagi sellist oodata/arvata.

Kuidas tundisid sina, et lähedased sinuga suheldes vigu tegid, või kas tegid? Kuidas peaks lapse kaotanud emale kõige paremini toeks olema? 

Minul on väga vedanud minu ümber olevate inimestega. Minu kõige lähedasemad olid mul alati olemas ja kuulasid mind, olgugi, et võisin iga päev üht ja sama rääkida – nad kannatasid selle ära ja olid toeks. Kuid kahjuks kogesin ma, et võõrad ei oska kuidagi käituda. Oli ka juhte, kus tere asemel keerati selg. See on meile eestlastele võõras aga võiks küsida, et kas lapse kaotanud ema vajab midagi, kas Sa saad talle kuidagi abiks olla. Kui vastus võib tulla eitav või tõrjuv ära heida meelt. Peale lapse kaotust tuleks taastada tavaelu rütm, sõprade-sõbrannadega võiks koos midagi ettevõtta, minna välja, mitte jääda koduseinte vahele. Ka võhivõõrastega rääkimine oli abiks, ehk seepärast et sai mure ära räägitud ja piisas.

Kuidas sina oma beebit mälestad? 

Oma mõtetes mõtlen talle ikka, kuid nüüd juba vähem. See, et ma temale kogu aeg ei mõtle või ei mälesta, ei tähenda, et ma ei mäletaks teda. Ta on minu südames kogu aeg. Kui tekib suur igatsus, siis süütan küünla või käin haual või nutan, see kõik aitab mind.

Kas selline kogemus on sult võtnud soovi saada teine laps?

Kui tibu oli sündinud ja korra olime kõik koos, siis ma juba ütlesin, et ta ei jää viimaseks, tuleb veel. Ma ei tea aga mul pole hirmu. Ta saadeti meile mingil kindlal eesmärgil ja tuleb õppida, olgugi, et see oli väga raske õppetund.

Mis nõu annaksid emale, kes samasuguse jubeda kogemuse peab üle elama?

Ma loodan, et sellist kogemust ei pea üle elama aga kui juhtub, siis tuleb anda endale aega leinata ja osata minna edasi. Kindlasti võimaluse korral küsi lapse sünniinfo (millal sündis, kui pikk oli ja kui palju kaalus ning sugu), mina seda kahjuks ei saanud ja poole kuupärast ei mäletanud enam täpset pikkust ega kaalu. Võimaluse korral palu ka, et keegi teeks pilti. Sa ei pruugi õnnetuse hetkel seda soovida aga hiljem  võib tulla soov ning selleks hetkeks on kõik olemas.

On olemas MTÜ Vaikuse lapsed ning neil on projekt „Mälestuskarbid“. Nende tehtud mälestuskarbid on jõudnud paljudesse haiglatesse ja need emmed, kes selle saavad on õnnelikud (minul seda võimalust polnud), isegi kui sa ise sel kurval hetkel ei soovi ehk lapsest midagi teada, siis see karp jääb sulle mälestuseks temas ning sa võid selle avada siis kui soovid.

Ei tohi jääda kinni hoidma surnust lapsest. Julge rääkida oma tunnetest ja ära hoia neid endale. Räägi oma lugu nii mitu korda, kui Sul seda on vaja. Ära häbene ja vajadusel küsi abi.

***

Ei tasu vist öelda, et ma lugesin selle naise kogemust ja nutsin. Ma ei kujuta ette, mida peab tundma naine, kes midagi sellist läbi elab. Kelle sünnitustuba jääb vaikseks ja täitub leinaga, mitte uue ilmakodaniku nutuga…Oh jeerum, jälle tahavad pisarad silma tulla.

Mida ma öelda tahan? Ma tahan öelda, et hoidke teineteist. Ärge keerake teineteisele selga. Sellist kohutavat asja juhtub sadade ja sadade perekondadega ja kindlasti võib olla raske nendega suhelda, ei tea mida öelda. Kuid põhjus, miks see julge naine enda kaotusest rääkis, oligi seetõttu, et ehk loeb seda keegi, kes saab mõelda, et ta ei ole üksi. Ehk loeb seda keegi, kelle lähedasega on selline asi juhtunud ja ta ei oska käituda.

Palun teid! Hinnake kõike seda, mis teil on! Hinnake oma lapsi, nad on nii väärtuslikud. Igaühel meist on elus aeg-ajalt raske, aga pidage meeles, et vähemalt olete te oma lastega koos. Teile on antud imeline võimalus võtta oma tibukesi sülle, nende pead paitada, vaadata nende silma, imetleda nende naeratust. Isegi siis, kui nad mõnikord käituvad nagu tõelised metsalised ja sa mõtled, et issand jumal, ma olen nii väsinud, ma tahaks magada, ma ei suuda enam seda vanemdamist hallata… Need on normaalsed tunded, normaalsed mõtted. Me kõik väsime teinekord, kuid tähtis on see, et me oskaksime hinnata, mis meil on.

Minge ja kallistage oma lapsi! Minge looge mälestusi! Armastage elu! Ärge mõelge, et ah, täna on mul kiire, homme teen lapsega seda-teist ja kolmandat. Miski ei möödu sama kiiresti, kui laste lapsepõlv. Teeme nii, et täna me ei lükka midagi edasi. Täna oleme me parim versioon iseendast. Ei mingeid vabandusi, elu on liiga lühike!

Omalt poolt tahan veel lisada, et mina hoian oma loo rääkinud naisele pöialt, et juba varsti tuleks nende peresse uus ja terve ilmakodanik, kelle naeratust imetleda ja kelle sulgpehmeid juukseid hellalt paitada. Teie hoiate ka, eks :)! Kuigi teie seda naist ei tea, saatke talle täna positiivseid mõtteid teele, ta on tugev inimene ja väärib edaspidi vaid kõike paremat!

15000627_1110032442445547_4170877015912638347_o

Jaga: